"Unustus"
by: Kaarel Ploom

Vaatlen päikseloojangut mäe serval
taevas helendab ja on hall.
Eemal paistmas tüdruk teepeenral
seljas tal jakk ja punane sall.

Oh kus tahaks joosta
joosta tema juurde
aga olen nii roostes
sest vanus annab tunda.

Põgeneks sügavale loodusesse
kuid tunnen, et miski ei lase
just kui olen armunud tüdrukusse
kes eemal näib kui rase.

Tema pikad lehvivad juuksed
pruunid kui keskmine aafriklane.
Need tunduvad nii meeldivad
sest olen ma ju eestlane.

Oh neid vanu aegu
kui olin veel noor ja elujõuline
nüüd tõele näkku vaatama pean praegu
kuna elu mul nii armuline.

Ma põgenen sügavikku
sinna kaugele metsatukka
kus vanasti sai mängitud keksu
ja jooksen kuni vastu tuleb must tall.

Võtan kaasa selle neiu
kelle süda nii hell ja hea.
Meil eluaega palju
kuid selle vastu ei anna pead

Nüüd kaon ma pimedusse
sest kõik vajub unustusse.

 

"Masendus"
by: Kaarel Ploom

Ootan ma pimedust,
kadunud on usaldus,
kannatan masendust,
sest olen vaid mälestus.

Elan vaid korra,
see pole ju Norra.
Mets on valge,
loen sulle palve.

Tervist sulle head
ma ei annaks pead.
Oma õpingud paranda,
sest need pole tasuta.

Olen ma ju vana,
see maja on sara.
Aastaid mul vähe,
kuid lind sittus pähe.



"Mure"
by: Kaarel Ploom

Vaevlen muredes,
segi on pea.
Seda ei saavuta puredes,
mis oleks nii hea.

Süda on mul haige,
käed kõik külmunud.
Nina läheb paiste,
mõistus on roiskunud.

Elu kaotas mõtte,
kadunud on sõprus.
Lähen hüppan jõkke,
kuid see pole õppus...

 

"Karvaline"
by: Kaarel Ploom

Sädeleb siinne vesi meres,
seal paistmas kalad sinised.
Meil on päev ju alles ees,
kas nad pole mitte võrratud?

Kaasas on mul õnn,
vastu vaatab terane mõistus.
Kaugemal paistmas miski lõng,
kel jalge all tühjus.

Appi tõttan kuis suudan,
kuid ujuda ma ju ei oska.
Karjudes koju ruttan,
sest kukkuma ma ei hakka.

Jooksin otse tühjusesse,
sellele vihjamas tühi lagendik.
Äkki tuli mõistus pähe,
on alles imelik.

Rühkisin koju abi tooma,
panustades oma välejalgadele.
Kodus lamas papa koomas,
ja ema oli jälle joomas.

Uksel kuuldes koputust,
rutates avasin selle.
Vastu vaatamas naabri neiu,
tal kaasas peotäis saiu.

Tirisin ta mereäärde,
näpuga viibates uppujale.
Neiu läks kalda juurde,
tormates appi nagu vetelpäästjale.

Tõmmates teda kaldale,
puhkesin ma nutma.
Vaatasin otsa kui surnule,
sest ta oli siiski mu ema.

Valu on vaid tundeline,
sest olen ma ju karvaline.



"Palavus"
by: Kaarel Ploom

Kõikjal on palav,
ning puudu on jäine tuul.
Mis sa ikka halad,
ole lihtsalt cool.

Säärane ilm tekitab stressi,
mille vastu ei leidu rohtu.
Ujuda ma ei viitsi,
sest vesi peidab endas ohtu.

Kas kaluritel on külm,
või oleme me lihtsalt linnast.
Elu on selleks liialt karm,
et säärast mõista.

Meie päikseline ilm,
mille käes me piinleme,
sellel on oma hind,
kuid siiski kiitleme.

Kätte jõudnud õhtupoolik,
kuid palavust see ei tapa.



"Õudne Uni"
by: Kaarel Ploom
(01.02.10)

Eile ärgates,
tundes külmi varbaid,
ning tekki märgates,
langesin mõtteisse.

Väljas paistmas külma,
ega toas polnud sooja.
See kõik tundumas nii julm,
kuid sellest ma ei hoolinud.

Leinud kapist sokid,
et neid jalga tõmmata.
Nähes kraadiklaasil külmakraade,
tegutsesin kärmemalt.

Varbaid said sooja,
Mina vaid juua.
Kätte jõudnud õhtu tund,
nähtud vaid õudus und.